Viimastel aastakümnetel on palju räägitud Euroopa ja euroopluse tulevikust. On püütud vastata küsimusele, kas euroopluses on midagi ainuliselt olemuslikku – midagi, mida me mujalt ei leia. Muidugi on sellele vastatud nii, nagu on vastatud ka rahvuse olemuse otsijatele – midagi olemuslikku neis pole, on ainult ajalugu. Ja euroopluse ajalugu ongi tema ise: see on inimlikkuse, empaatia ja humanismi ajalugu. Aga ta ongi ainult ajalugu. Tsiviliseerituse kiht on kulunud õhukeseks. Piir inimese ja märatseva metslase vahel on kahanenud peaaegu olematuks. Õhtuti oma kahetoalises korteris magama heites kuuleme, kuidas seina tagant kostab naabri ulgu ja küünte kraapimist vastu krohvi. Enam ei lähe kaua. Nädal, paar. Siis langeb sein. Langeb illusioon meist kui tähenduslikest olenditest.